Kennelist
Ajalugu ehk lugu sellest ,kuidas sai alguse minu koeraarmastus ja millest kasvas välja saksa lambakoerte armastus ja kuidas ma jõudsin jack russell terjeriteni
Nagu kõik lapsed ,unistasin ka mina koerast, kuid minu unistus ka täitus…
Esimeseks pere koeraks, kellest koerapisik alguse sai, oli isane mittelšnautser, nimega Rolli ning ta oli teise ringi koer.
Tal oli tõeliselt suur kirg kasside vastu.
Rolli
Bertu.
Talle sai aastaid hiljem kõrvale võetud isane suuršnautseri-kaukaaslase segu kutsikas, kelle nimeks sai Bertu.Tema oli siis minu valik, keda hiljem ka treenisin nii palju kui nooremana raamatute järgi oskasin. Aastal 1998 lahkus Rolli igaveseks puhkama, täpsed põhjused tänaseni teadmata.
Umbes aasta hiljem lisandus perre isane saksa lambakoera-bernhardiini segu Sämmi. Aastal 2003 lahkus Bertu meie seast. Otsisime järgneval aastal uut koera ja leidsin Helmest Donna kelle tõime koju aastal 2004. Tema oli see kellest sai tõsisem koerandus alguse. Donnaga oli meil üsna palju match-showdel käimisi. Samuti väisasime muid koeraüritusi ja saime ka KK-1 eksami (kuulekuskoolituse eksami) tehtud ning käidud mitmetel võistlustel. Kui Donna olnuks enesekindlam ja tugevama iseloomuga, siis oleks tal kindlasti palju potensiaali olnud võistluskoer ka kõrgematel KK-3 astmetel. Kui tema kõrvale lisandus järgmine koer, siis mõned aasta hiljem jäi Donna seltsiks minu emale kuni tema lahkumiseni. Seejärel soojendas õe pere südant ning viimaks 30.08.2016 läks ta pilvepiirile seoses kasvajaga.
EBÜ minikarika võistlus vasakul/ Donnaga ringis, Suur koerapäev 2006
Aastal 2006 hakkasin ühele Estrellest kenneli koerale näitusetrenni tegema.Omanik ise oli juba aastaid saksa lambakoerte maailmas olnud.Seega teadis, mis, kuidas ja milleks.Omanikul endal oli aga üks emane koer veel. Kellel nimelt olid tol hetkel kutsikad.Pikemat aega räägiti mulle, et tahaks ühele teatud emasele kutsikale hästi tegijat omaniku leida ning üritas mind paeluda ja kutsikat mulle pakkuda. Siis ma veel mõtlesin, et kuidas ma küll jõuan. Ja asi jäi lahtiseks.
Kuid nagu ikka olin ma 2007 saksa lambakoerte maikuu peaerinäitusel kohal ning tuli ka kutsikapakkuja Anne sinna. Ning absoluutselt kõik ütlesid kes kutsikad näinud olid, et allesolev kutsikas on super.Kutsikas pidavat tõeline hull olema ning, mida rohkem ma taolist juttu kuulsin seda rohkem ma juba armusin kutsikasse,ilma ,et oleks teda näinud. Anne suutis mu pehmeks rääkida,et kutsikat vaatama läheksin, niisiis lahkusime erinäituselt veidi varem.Kutsikas vallutas mu südame. Estrellest D’Ohitika oli minu esimene saksa lambakoer ja ametlikult esimene enda koer. Lootsime kõrgele pürgida ning sinna ka jääda. Huvitava nimega koerale sai hüüdnimeks Alfa ning tõesti, tegime nii jälge, varrukat kui kuulekust. Kahjuks varrukaga meil suhted peale noorpõlvetramat ei läinud kõige soojemalt ja piirdusime näituste, kuulekusvõistluste ning põllujäljekatsega. Temaga on mul mitmeid võistlustulemusi ette näidata.
Tõukoerte maailmas liikudes jäid mulle paralleelselt silma ka väikesed ja vilkad jack russell terjerid. Alguses kaugelt ja aina rohkem ja rohkem lähemalt neid uurides. Viimaks 2014 tuli meie perre ka jack kuna ta on nagu väike saksa lambakoer kui teda õigesti koolitada.
Edasine on juba ajalugu.
Unistused saavad tõeks….
Helen Järveots (Tähve, algne tekst kirja pandud 2007.a).
Täiendatud 2021