Saksa lambakoer

See rahvasuus vägagi eksitavalt
hundikoera nime kandev elukas on koertesoo au ja uhkus. 

Just tema esindab neljajalgseid sellistes riigiasutustes nagu politsei ja sõjavägi
ning hiilgab oma vapruse ja arukusega veel sadades teistes ametites. Isegi teleriekraanil on ta sage külaline ja mängib nii mõneski sarjas lausa peaosa.
Ja kuna teleseriaalid on saksa lambakoera intelligentsuse ulmeliselt inimlikuks
paisutanud, nuruvad paljud lapsed vanematelt endalegi sellist vahvat
politseikoera. Nii tuuaksegi koju kutsikas, poetatakse ta vaibaservale ja
kogunetakse siis üheskoos ootama, kuna see koerapõngerjas ometi trikke tegema
hakkab. 

Saksa lambakoer on üks populaarsemaid tõuge maailmas ja sellest tulenevalt ka üks
enim valestimõistetud või halvastikasvatatud penisid. See on aga tingitud nende
koerte võimetest ja omadustest, mis on teinud temast ühe edukaima
teenistuskoera. Just seetõttu ollakse aga tihti pimestatud komissar Rexi
ideaalist ning soetatakse endalegi sama tõugu kutsikas omamata vähimatki aimu,
mis loomaga tegelikult tegu on.

Loomulikult on Saksa lambakoer ääretult tark ja hästi õpetatav koer, lisaks veel ka julge, töökas, valvas ja truu. Ühesõnaga – lihtsalt suurepärane neljajalgne politseinik ja asendamatu abiline veel mitmel teisel alal. Aga eriülesannete
täitmiseks peab ta olema samuti iseseisev ja väga tugeva loomuga – just nende
iseloomujoontega tavaline koeraomanik tihti ei arvesta. 

Selline temperament tähendab, et Saksa lambakoer nõuab kindlasti ranget koolitust ja
kindlameelset omanikku. Seda nõuet ei tohi alahinnata, sest selleks, et teie neljajalgne sõber teie neljajalgseks türanniks ei muutuks, on juba väikesele
koerahakatisele vaja kehtestada kindlad reeglid ning nõuda temalt tingimusteta kuuletumist. 

Vaid korraliku koolitusega Saksa lambakoer on erakordselt tore sõber ja seltsiline ning paneb igaühe hetkega mõistma seda, mis selles koeras siis nii erilist ja
kiidetut on. Kõige rängem viga on aga pisikesele paksujalgsele veidi totakalt viltu rippuvate kõrvadega koerabeebile järele andmine ja vabakasvatuse
harrastamine. Selle tulemuseks on enamasti probleemne ja kontrollimatu täiskasvanud koer, kelle seltskonda pole enam sugugi nii lihtne nautida. Meeles
tuleb aga pidada, et karm kasvatus ei tähenda kindlasti mitte vägivaldsust, vaid muutumatuid reegleid ja piire, mida koer peab teadma ja tunnistama: see,
mis on kord lubatud, peab alati olema lubatud. Õigesti kasvatatud Saksa lambakoer on sõbralik, saab hästi läbi laste ja teiste loomadega, on suurepärane valve- ja kaitsekoer (kartmatu ja truu, kuid tõstab häält vaid siis, kui selleks on põhjust) ning hoiab ja armastab oma perekonda väga. See on
midagi, mille nimel tasub vaeva näha. Samas tuleb sellele aktiivsele koerale ka piisavalt tegevust võimaldada, et ta igavusest oma suurt ajupotentsiaali kurjasti ei hakkaks kasutama. Kõige õnnelikum on Saksa lambakoer siis, kui
tal on ülesanne, mida täita – et ta saaks oma inimestega koos olla ja ennast kasulikuna tunda.

Saksa lambakoera paar sajandit pikk ajalugu sai alguse 19. sajandi lõpul ideest luua tugev, arukas, õpetusele hästi
alluv koer, keda saaks kasutada kariloomade valvamisel ja kaitsel. Eesmärk oli koera mitte ainult kasvatada, vaid aretada vastavalt standardile. Sinnamaani olid kariloomapidajad kasutanud igat koera, kes näitas üles vähimatki oskust karja hoida. Kasutati mitmeid eri tõuge ega peetud vajalikuks otsida koertes
erilisi võimeid ja neid geneetiliselt edasi anda.[viide?]

Rittmeister, ratsaväe kapten Max Emil Friedrich von Stephanitz,
ülemaailmselt tunnustatud kui “tõu isa/looja”, nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust
külastades karjakoera, kelles tundis ära omadused, mida oli kaua otsinud:
pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev kehaehitus, väärikus, arukus ja
taibukus.[viide?]

15. jaanuaril 1899 ostis ta 200 marga
eest kolmeaastase isaskoera Hektor Linksrheini ühelt Frankfurdi
koerakasvatajalt. Hektor oli ligi 61 cm turjakõrguse, ilusate joonte, otse
aadelliku kaunilõikelise pea ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmõttega,
mille von Stephanitz oli oma uue tõu jaoks loonud: “Kasutatavus ja
intelligentsus”. Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates
toredale loomale paremini sobis. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi
kasvanduse lähedal asuva raudteejaama nimetuse järgi). Horandist sai saksa
lambakoera tõu asutajakoer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1.[viide?]

22. aprillil 1899 asutas Max von
Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis tänapäeval kannab nime
Verein für Deutsche Schäferhunde (SV),
oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Esimesena kanti
SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult
registreeritud saksa lambakoer.[viide?]

Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu
juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks,
tõuinspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes.
Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Von Stephanitz hakkas Saksamaal otsima
Horandi moodi emaseid koeri, kellega Horandit paaritada saaks. Enne Horandit
oli tema kasvanduses teadmata päritoluga emane koer Freya von Grafrath, kuid
von Stephanitz oli väga valiv (ning sattus seetõttu pahatihti raskustesse).
Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingu abil lõi ta koerte liini, mis vastas
standardile. Üks selle liini edukas edasiviija oli Horandi poeg Hektor von
Schwaben.[viide?]

Koerte aretusteaduses olid Max von
Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised,
mis ta oli sõjaväes Berliini veterinaarkolledžis teenides
omandanud. Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritolu-uuringu,
mitte ainult näitusevõitjate baasil, mistõttu ta nõudis, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile
aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes ning hoiatas,
milliseid aretuskombinatsioone ei
tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada, ja saatis
sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja
nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid
niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta
soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik
tugev kehaehitus. Väljavõte tema kirjutatud standardist ütleb: “Meeldiv
välimus on teretulnud, kuid see ei tohi mõjutada koera töövõimet”. Von
Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tõu ilust.[viide?]

Kapten von Stephanitz töötas väsimatult
tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks
inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja
ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi
lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Pärast mitme saksa
lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks
politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja
saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas, nagu
ka SV liikmeskond.[viide?]

Lõpuks tunnustas ka sõjavägi saksa
lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid
ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad ning andsid
märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa
lambakoeri ulatuslikult kasutama. Sõja ajal levinud vaenulikkus kõige suhtes,
mis oli seotud Saksamaaga, põhjustas tõu ümbernimetamise Inglismaal: nimetus
Alsatian on mõnes paigas püsinud tänaseni.[viide?]

Pärast esimest maailmasõda said saksa
lambakoerad väga kuulsaks ja populaarseks. Leidus kasvatajaid, kes hakkasid
kutsikaid valikuta eksportima välismaale, aretati tõu huve silmas pidamata.
Von Stephanitz seadis sisse aretuskontrolli (Körung),
kus koeri kontrolliti ja hinnati põhjalikult, mille tulemuste alusel koerale
kas anti või võeti ära aretusõigus. Aretuskontroll parandas märgatavalt tõu
kvaliteeti. Selliste saksa lambakoerte nagu Rin-Tin-Tin ja Strongheart julge
tegutsemise näitamine kinolinal üle kogu Ameerika Ühendriikide tekitas tohutu
nõudluse “saksa lambakoertest politseikoerte” järele. Varsti tekkisid
“kutsikatehased”, kes täitsid küll nõudluse, kuid müüsid tihti
küsitava taustaga, alatoitumuses, mõttetult aretatud ja arvukate füüsiliste ja
psühholoogiliste vigadega koeri. Võltsitud sugupuud oli igapäevane nähtus.
Taoliste kasvatajate ainus mõte oli raha, mida populaarse tõu pealt teenida
võis. See praktika üsna levinud paljudes paikades tänapäevalgi.[viide?]

22. aprillil 1936, SV loomise 37.
aastapäeval, Max von Stephanitz suri.[viide?]

SV on jätkanud kapten von Stephanitzi
tööd, aretades kvaliteetseid koeri ja juurutades uusi meetodeid tõu
parandamiseks. Üks selline programm sai alguse 1971. aasta jaanuaris: koera
kõrva tätoveerimine ning sama numbri kandmine puusaliigese pildile ja
tõutunnistusele, tagamaks võltsimise vältimist. Augustis 1968 oli Saksamaal
jõustunud puusaliigeste düsplaasia uuringu
programm: tehti röntgeniülesvõtteid ja registreeriti tuhandeid koeri, hinnates
nende puusaliigeste fenotüüpe ja
lubades või keelates nende loomade aretamist. Kõigil saksa lambakoertel, kes
pretendeerivad Saksamaa peanäituse võitja (Sieger)
tiitlile, peab olema düsplaasiahinne “A”, SchH2 tulemus ja koera
mõlemal vanemal peab olema vähemalt SchH1 koolitustulemus. Nüüd on sakslased
astunud veel ühe sammu edasi ja kehtestanud puusaliigeste indeksi (Zuchtwert), mis põhineb koerte vanemate,
õdede-vendade ja järglaste puusaliigeste uuringu tulemustel. Aeg näitab, kas
see programm aitab pidevas võitluses halvatust põhjustava haigusega.[viide?]

+  Plussid

    + on igati suurepärane koer, väga
tark, julge ja truu

    + väga suure õppimis-võimega

    + sobib ideaalselt paljusid
ülesandeid täitma         

–   Miinused

   – korralik ja range koolitus on kohustuslik

    – oskamatu kasvatamine võib tekitada
tõsiseid probleeme

    – ajab peaaegu aastaringselt karva

Vaata tõustandardit siit.