Tõud

SAKSA LAMBAKOERA TÕUST

Saksa lambakoer on üks populaarseimaid koeratõuge maailmas. Seda tõugu on järjekindlalt aretatud aastast 1899. Saksa lambakoera aretamise idee autoriks on Max von Stephanitz, kes seadis endale eesmärgiks välja aretada tark, tugev, vastupidav ning truu koeratõug. Tänapäeval on Saksa lambakoer enimlevinud teenistuskoer maailmas. Teda kasutatakse valve-, saate-, jälitus-, pääste- ja juhtkoerana. Saksa lambakoer on äärmiselt intelligentne, õpihimuline ja kuulekas. Ta on hästi õpetatav ning aktiivne koer. Saksa lambakoer ei ole diivanikoer ja seetõttu ei sobi ta igale inimese.

TÕU AJALUGU

Saksa lambakoera paar sajandit pikk ajalugu sai alguse 19 saj lõpul ideest luua tugev, arukas, õpetusele hästi alluv koer, keda saaks kasutada kariloomade valvamisel ja kaitsel. Ja mitte lihtsalt kasvatada, vaid aretada vastavalt standardile. Sinnamaani olid kariloomapidajad kasutanud iga koera, kes näitas üles vähimatki oskust karja hoida. Kasutati mitmeid erinevaid tõuge ega peetud vajalikuks otsida koertes erilisi võimeid ja neid geneetiliselt edasi anda.

Rittmeister, ratsaväe kapten Max Emil Friedrich von Stephanitz -ülemaailmselt tunnustatud kui “tõu isa/looja” – nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades karjakoera, kelles ta tundis ära need omadused, mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev kehaehitus, väärikus, arukus ja taibukus.

V Horand von Grafrath (Hektor Linksrhein)Horand von Grafrath SZ1

15. jaanuaril ostis ta selle kolmeaastase isaskoera Hektor Linksrhein’i ühelt Frankfurdi koerakasvatajalt 200 marga eest. Hektor oli ligi 61 cm turjakõrgusega, ilusate joontega, otse aadelliku kaunilõikelise peaga ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmõttega, mille von Stephanitz oli oma uue tõu jaoks loonud: “Kasutatavus ja intelligentsus”. Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates sobis toredale loomale paremini. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi kasvanduse lähedase raudteejaama nimetuse järgi.) Horandist sai saksa lambakoera kui tõu asutaja koer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1.

22. aprillil 1899. aastal asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Lambakoerte Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV) ,oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Kõige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer.

1900_01 SGR Hektor von SchwabenHektor von Schwaben SZ13 Horand von Grafrathi poeg

Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tõu inspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lõi ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben.

Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sõjaväes Berliini veterinaarkolledþis teenides.

Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevõitjate baasil, seetõttu nõudis ta, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavõte tema kirjutatud standardist ütleb: “Meeldiv välimus on teretulnud, kuid see EI TOHI mõjutada koera töövõimet.” Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tõu ilust.

Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Peale mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond.

Lõpuks tunnustas ka sõjavägi saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama. Sõja ajal levinud vaenulikkus kõige suhtes, mis oli seotud Saksamaaga, põhjustas tõu ümbernimetamise Inglismaal: nimetus “Alsatian” on mõningates paikades püsinud tänaseni.

Peale Esimest maailmasõda said saksa lambakoerad väga kuulsaks ja populaarseks. Leidus kasvatajaid, kes hakkasid kutsikaid valikuta eksportima välismaale, aretati tõu huve silmas pidamata. Von Stephanitz seadis sisse aretuskontrolli (Körung), kus koeri kontrolliti ja hinnati põhjalikult, mille tulemuste alusel koerale kas anti või võeti ära aretusõigus. Aretuskontroll parandas märgatavalt tõu kvaliteeti. Selliste saksa lambakoerte nagu Rin-Tin-Tin ja Strongheart julge tegutsemise näitamine kinolinal üle kogu Ameerika Ühendriikide tekitas tohutu nõudluse “saksa lambakoertest politseikoerte” järele. Varsti tekkisid “kutsikatehased”, kes täitsid küll nõudluse, kuid müüsid tihti küsitava taustaga, alatoitumuses, mõttetult aretatud ja arvukate füüsiliste ja psühholoogiliste vigadega koeri. Võltsitud sugupuud oli igapäevane nähtus. Taoliste kasvatajate ainus mõte oli raha, mida populaarse tõu pealt teenida võis. Kahjuks on see praktika üsna levinud paljudes paikades tänapäevalgi.

Kui 1930-tel aastatel natsism üle kogu Saksamaa levis, oli von Stephanitzil üsna raske jätkata SV juhtimist mitmete SV liikmete – natside -vahelesegamise tõttu. Ta loobus 1935. aastal.

22. aprillil 1936, SV loomise 37-l aastapäeval, Max von Stephanitz suri.

SV on jätkanud kapten von Stephanitzi tööd, aretades kvaliteetseid koeri ja juurutades uusi meetodeid tõu parandamiseks. Üks selline programm sai alguse 1971 aasta jaanuaris: koera kõrva tätoveerimine ja sama numbri kandmine puusaliigese pildile ning tõutunnistusele, tagamaks võltsimise vältimist. Augustis 1968 oli Saksamaal jõustunud puusaliigeste düsplaasia uuringu programm: tehti röntgeniülesvõtteid ja registreeriti tuhandeid koeri, hinnates nende puusaliigeste fenotüüpe ja lubades või keelates nende loomade aretamist. Kõik saksa lambakoerad, kes pretendeerivad Saksamaa peanäituse võitja (Sieger) tiitlile, peavad omama düsplaasiahinnet “a”, SchH2 tulemust ja koera mõlemal vanemal peab olema vähemalt SchH1 koolitustulemus. Täna on sakslased astunud veel ühe sammu edasi ja kehtestanud puusaliigeste indeksi (“Zuchtwert”), mis põhineb koerte vanemate, õdede-vendade ja järglaste puusaliigeste uuringu tulemustel. Aeg näitab, kas see programm aitab pidevas võitluses halvatust põhjustava haigusega.

JACK RUSSELL TERJERI TÕUST

images

Jack Russell’i Terjer on suur koer väikse koera kehas. JRT on elavaloomuline, julge, väsimatu, heatujuline ja isepäine koer, olles suurepäraseks kaaslaseks sama temperamendiga aktiivsele inimesele. 

Selleks, et üks russell õnnelik ja tasakaalukas oleks, tahab ta nii vaimset kui füüsilist tööd teha. Russellile meeldib tähelepanu ja tegelemine ning ta naudib igasugust koostööd peremehega. Temaga saab käia nii jahil kui harrastada erinevaid koeraspordialasid. Ta on väga koostööaldis ja kiire õppimisvõimega, kuid tema leidlikkuse tõttu tuleb arvestada sellega, et talle meeldib tihti teha asju omamoodi. Oma energilise ja kartmatu loomu juures on russell teisalt väga telepaatiline ja tundlik koer – ta laseb end selgelt häirida peremehe pahameelest ja tusast ning on siiralt rõõmus, kui saab peremehele head meelt valmistada. Russell pereliikmena ergutab tegutsema, peletab halva tuju ja igavuse ning tähendab, et olete leidnud omale ühe tõeliselt suurepärase ja truu sõbra.

TÕU AJALUGU

Jack Russell’i terjer on pärit 1800.-aastatest Inglismaalt. Kirikuõpetaja John “Jack” Russell oli innukas jahimees, kes vajas head urukoera. Oxfordis olles kohtus ta piimamehega, kellel oli karmikarvaline terjeritüüpi koer Trump. Pastor ostis koera ära ning sedasama Trump`i peetakse Jack Russell’i terjeri tõu “emaks”.

Jahimehena oli pastori eesmärgiks aretada koeri, kes mahuksid hästi rebaseurgu ja oleksid iseloomult kartmatud. Seetõttu esialgu ta koerte välimusele suurt tähelepanu ei osutatud, vaid peamisteks kriteeriumideks olid töötahe, valge värvus ning urgu mahtumine. 

Valge värvuse eelistamine oli tingitud asjaolust, et pimedas on valge koer hästi nähtav jahimehele ning ka püssimehele kergemini eristatav sihitavast saakloomast. Pastor jälgis koerte aretamisel ka nende hambumust ning karvkatet – russelli hambad ja lõuad peavad olema piisavalt tugevad, et saakloomaga silmitsi seistes suudaks koer ennast kaitsta ning urus olles läbi närida maa-all ette jäävad juured. Karvastik pidi olema tihe ja veekindel, kas siis karm või sile. Russelli saba kupeeriti u.10 cm jupiks, millest oli vajadusel hea kinni võtta kui oli vaja koera urust välja tõsta.

Jack Russell’i terjeri ülesandeks jahil oli rebase või kähriku urust väljaajamine ja vajadusel kinni pidamine, kuid ilma saaklooma vigastamata. Aretatud tõug sobib selleks ülesandeks väga hästi, kuna tema kartmatu iseloom ja tihke kehaehitus teevad temast “suure koera väikses pakendis”.

Esialgselt olid russellid kõrgema jalaga, veidi foxterrierit meenutavad koerad. Pastor üritas aretuses kasutada pigem karmikarvalisi koeri kuna pelgas siledakarvalistes koertes päranduvat liigset bulldogiverd, mis aga muudab jahikoera liiga verejanuliseks. Hiljem – peale pastori surma – kasutasid edasised aretajad nii bulldoge, bullterrjereid kui ka beagleid. Kui läks moodi kihlvedudega seotud „etenduse” moodi rotitapmiste korraldamine, hakati rohkem kasutama bulldogiverega koeri. Peale russellite teise andunud aretaja, Arthur Heineman`i surma aastal 1933, kadusid väidetavalt algselt pastor Russelli aretatud liinid.

Inglismaal moodustati 1970-del Working Terrier Club. Sellesse seltsi koondusid algselt nii kõrgema kui ka lühema jalgseid ”töötavad” terjerid kasvatavad aretajad. Tõelised russelli austajad pidasid Jack Russell´i terjeriteks aga vaid kõrgejalgseid koeri, mis viis tõsiste lahkhelide tekkimiseni seltskondade vahel. Ameerikas aga oli muutunud populaarseks just madalama jalaga russell ning nii Inglismaal kui ka Ameerikas tekkis kaks eri leeri, kes kumbki üritas oma ”terjeritõugu” ametlikuks tõuks saada.

1990.aastal tunnistas Inglismaa Kenneliit lõpuks Parson Jack Russell Terrier Clubi poolt esitatud taotluse alusel kõrgemajalgse russelli versiooni tõukoeraks. Kuid lõpuks naeratas õnn ka madalama jala ja pikema seljaga terjeritele, kes võeti ametlikuks tõuks jaanuaris aastal 2000. Tänu selle eest võlgneme Austraalia aretajatele, sest vaid tänu nende aastate pikkusele tööle sai Jack Russell´i terjer tõukoeraks. Aastal 2015 tunnistati Inglismaal Jack Russel terjer ametlikuks tõuks ka esialgse aretaja, pastor J.Russell´i kodumaa – Inglismaa – poolt. Eraldi tõugudena seega tunnistatakse kaht eri tõugu – Parson Jack Russell’i terjer ja Jack Russell’i terjer.